Yeah, one year

Jee, saame aasta siin olla. Nädalavahetus möödub Lissaboni hullukuu ja tähistaeva all. Mammu, kes jõuab täna õhtul siia, aitab meil seda kõike läbi elada.

Brassaï ja Baú

Eile õhtul, kui ootasime ühte sõpra, täiendasime Mariga oma kunstialaseid teadmisi. Istusime oma lemmikus Jardimis, jõime teed ja vaatasime Brassaï* tehtud fotodega raamatut. Enamik neist olid tehtud Pariisi öös.
Hiljem läksime oma kaua-kaua otsitud kunstipoodi Baú ja ostsime mulle lõpuks kollaazi jaoks paberi. Kui meid sõidutanud poiss nägi, et selle asja pärast pidimegi teise linnaotsa minema, oli veits üllatunud.
Veel hiljem istusime mingis uuemas kohas nimega Goldra, tutvusime veel mõne tegelasega ja lõpuks maandusime taas Jardimis.
Mõnikord, lihtsalt kunstipoodi minnes, muutud ka ise väga kunstiinimeseks/boheemlaseks ja astud esialgsest plaanist veidike kõrvale.


* Brassaï (pseudonym of Gyula Halász) (9 September 1899 – 8 July 1984) was a Hungarian photographer, sculptor, and filmmaker who rose to fame in France (ütleb Wikipedia).

"Ära põe, jääme vist koos kiilaks"*

Taaskord taaskord uus öö on üle elatud. Väga ei kuulnudki, kui Mari köhis ja voodis end teistpidi magama pani ja kuum teetass küljeall, uinus. Ütles, et kui ärkas, oli tee juba külm. Meil on seda "Yes-man" madratsit vaja!! Siin on enamvähem selline.
Kollaaz pole valmis, kuigi täna peab seda esitlema. Aga mul ei ole veel paberit. Muud asjad on olemas. Eile oli päris hea joonistamise tunnis, kui õpetaja küsis, et okei, aga kus teil see teine töönäidis on? Teine?? Mis teine???! "Aaa, oih, ma vist unustasin teile öelda, et kaks tööd peab olema tehtud sama meetodiga. Oi jah, see inglise keelde üleminek on jah keeruline, osad asjad kohe lähevad meelest." Nüüd siis saame teist tööd ka veel MÕELDA ja teha. Lisaks, uus ülesanne on ka juba antud, ja see on päris põnev.

Mammu tuleb neljapäeval siia!!!!!!!!! Kas olen rõõmus või jaa? Seekord tahan küll Lissabonis turisti ka mängida - kaks korda oleme seal juba olnud, aga vot vaatamisväärsusteni pole jõudnud. Ja loomulikult saabub mulle kodust mett ja tatart ja mõned riided-jalanõud. Jeee!!

* Ütles Mari hommikul, kui pead kammis.

Caloiros 09/10!!!!!!!

Kolmapäeval, kui emmel sünnipäev oli, toimus siin latada. Suur iseehitatud masinate/autode/asjade paraad tudengitele mööda peamist tänavat läbi linna. Kõik esimesed kursused olid ehitanud teemakohased autod ja riietunud ka vastavalt. Igal erialal on tegelikult oma värvid. Kolmanda aasta tudengid olid oma HarryPotteri mantlites (tegelikult kutsutakse seda traje'ks).
Selle traje'ga on veel selline värk, et peale esimest ülikooli aastat saad selle kalli asja endale osta ning erilistel puhkudel kanda. Pealmist keepi, mis kannatab alati kõige rohkem, nad pesta ei tohi. Seega, mida räbalam see on, seda ägedam oled. Lisaks sinna saab veel embleeme õmmelda - näiteks enda ülikooli, sõbra ülikooli, nende linnade embleemid, kus selle traje'ga oled käinud jne. Aaa, ja keebi alumist äärt võivad väga erilised inimesed natuke katki rebida. Kui aga näiteks lahku/tülli minnakse, pead kenasti kokku nõeluma.
(Miks meil Eestis ainult mütsikesed on?????)

Latada-värk hakkas pihta juba pealelõunat. Meie saime aru, et noh kell 2 siis nad hakkavad paraaditama, aga kell 3 nad kõik alles kogunesid oma "pesadesse" igalpool. Kogu selle ootamise ajal täitusid Covilhã tänavad niii paljude inimestega. Kõik noored ja vanad, vaiksed ja häälekad, kõik olid välja tulnud. See on juba nii pikk traditsioon, et kõik teavad juba, et see ongi lihtsalt räme möll keset päeva. Emad-isad pildistavad oma lapsukest, kellel võib-olla enam silmadki lahti ei püsi - a mis siis, see on traditsioon ja vähemalt võsuke on ülikoolis!!!
Mina, Mari ja Vinnci käisime kõik selle tänava läbi ja rääkisime ikka nii paljudega, et ma enam ei mäletagi kõike. Inimesed olid nii lahedad ja kogu see õhkkond oli lahe. Tegime loomulikult traje'dega, caloirodega, ühe hobusega (??), autodega, üksteisega, viimase aasta tudengitega paljupalju pilte.
Mmm, ja loomulikult terve selle aja nad laulsid või kisasid või hüüdsid midagi. Sest vaikseid hetki sel päeval küll ei olnud.

Õhtul normaalsel ajal sai kogu see asi läbi ja äkki oli linn puhas - näljased olid kõik kuskil söömas. Õhtul magama mineku ajal läksid kõik suurde caloirode-nädala telki/hoonesse, kus oli tõesti suur pidu. Sel õhtul ainult mängisid seal UBI poiste-ansambel/ tuna (noh laulsid ja mängisid pille ja olid traditsioonilised) ja tüdrukute-ansambel/tuna. Aga nalja sai ka, ikka.
Ja seda ma nüüd ei teagi, kas see latada on ainult Covilhãs või mujal ka. Midagi sarnast on kindlasti paljudes kohtades ja midagi palju erinevat ka, aga ... las see jääb.

Tosse*

Täna, peale jubedat köhimist täis ööd, nii et kumbki meist Mariga ei saanud magada, ronisime lõunaajal kooli. Taaskord joonistamise tundi, mis tegelikult polegi koosnenud joonistamisest!! Peame juba kuu aega tegema mingit kollaazi, aga enamasti see ei taha edeneda. Ja kui oleme miskit mõelnud, püüame seda õpetajale seletada, ja siis kuidagi muutub idee jälle jamaks. Midagi on nagu puudu. Järgmine nädal peab valmis olema. Eks siis vaatab...
Peale kooli läksime haiglasse arsti juurde. Igaksjuhuks. Et meil ikka ei oleks kopsupõletikku, bronhiiti või Gripe A-d. Meie erasmus buddy tegi aga lahkesti sõitu meile ja ootas koos meiega mingi kena kaks ja pool tundi. Lõpuks, kui olime tädi vastuvõtul, ütles ta, et pole hullu, annan väikseid lahustuvaid tablette. Antibiootikumid kirjutan ka, aga võtke alles siis, kui palavik tuleb. Okei, lihtne.

Hetkel on käimas kohalikud tudengitepäevad - õigemini caloirode (rebaste) vastuvõtmise nädal, mil kõik nende piinad saavad selle nädalaga läbi. See on hull, koguaeg mingid üritused ja harrypotterlike mantlitega tüübid lällavad linna peal ringi ning retsivad caloirosid.
Homme, ehk siis kolmapäeval on latada. Sellest räägivad kõik, koguaeg, vahetpidamata. Ja keegi ei taha seda maha magada. Põhimõtteliselt kõik on tänavatel ja iga kursus/teaduskond on ehitanud mingi suure auto ja siis toimub paraad. Aga üldiselt olevat nii, et paljud ei mäletagi selle toimumist hiljem ja kiirabisid liigub rohkem kui muidu.


*Köha